Minu selja lugu

Mitmeid aastaid kestnud elu seljavaluga ja lõpuks sellest vabanemine on andnud mulle rohkem kui võtnud. Nüüd on aeg seda kogemust edasi anda. Seljakooli mõte on mind saatnud päris pikalt enne, kui julgesin teha otsustava sammu ja päriselt asja kallale asuda. Enne (ja vahel ka nüüd) tõstis minus pead impostersündroom ja tagasihoidlikkus, hirm suure väljakutse ja avalikkuse ees. Kui aga soov on suurem kui hirm, siis pole valikut.

Inimestes on piiritu potentsiaal end aidata, ent nad kahjuks sageli ei usu seda. Seljakooli peamine ülesanne on toita usku, et seljavalust vabanemine ON võimalik. Ja see on ka minu loo rääkimise ainus eesmärk.

Ikka kipub olema nii, et elu annab õpetust ja näitab suunda. Tuleb vaid osata seda näha ja käia juhendatud rada. Kindlasti tuleb minu lugu nii mõnelegi lugejale tuttav ette ja loodetavasti annab usku, et kõik on võimalik.

Ma enam täpselt isegi ei mäleta, millal minu seljaprobleemid alguse said. See oli väga ammu, üliõpilaspõlves. Jah, noor inimene valutava seljaga! Esialgu oli valu vaid aeg-ajalt, kuid esimese raseduse ajal ja selle järel muutus olukord tõsisemaks. Kolme lapse sünd nelja aasta jooksul tõi mu ellu palju tõstmist, kummardamist ja vähe taastumist. Kuigi suurema osa rasedustega lisandunud kehakaalust sain maha, jäid kümme lisakilo meenutama seda aega.

Olen alati olnud sportlik ja vajan liikumist. Kuid pidin loobuma sulgpallist ja jooksmisest – õhtud olid piinavad, uni katkendlik. Lõpuks tundsin, et ka tennis ei pea enam vastu. Siis tekkis mõte proovida pilatest. Treener Margiti juhendamisel oleme harjutanud koos juba üle 10 aasta ja see muutis mu elu.

Teades, et jooksmine ja hüppamine ei sobi seljale, õppisin täiskasvanuna korralikult ujuma. Sellest sai pöördepunkt – ujumine päästis lõplikult mu selja. Teekond polnud teadlik ega eesmärgistatud, kuid järjest paranev tervis ja tahtejõud hoidsid mind rajal.

Lisaks isiklikule kogemusele olen õppinud sadadelt patsientidelt. Olen aru saanud, et krooniline seljavalu ei ole enamasti meditsiiniline probleem. Seljakool sündis selleks, et keegi ei peaks ekslema teadmatuses. Kui mu selg poleks nii järjekindlalt valutanud, ei oleks mul võimalust täna teisi aidata.